Minu nimi on Hetty Nõmmann ja olen Varjupaikade MTÜ vabatahtlik alates 2012 aasta oktoobrist. Olin soovinud juba ammu külastada varjupaika, kuid puudus julgus silmitsi seista olukorraga, mida arvasin olevat varjupaigas, kuid minu suureks üllatuseks oli kõik üle ootuste hea. Mulje, mis oli jäänud meediast, oli tegelikkusega hoopis teine. Kõik olid nii abivalmid, koerad särasilmsed ja hoolitsetud. Ma ei mõista siiani, miks ma nii kaua ootasin.
Alguses käisin jalutamas väiksemate koertega, kuna nendega oli lihtsam toime tulla. Ühel päeval tõi varjupaiga juhataja mulle koera, keda polnud varem kordagi märganud, kuid kes oli alati olemas olnud - Bima. Meie jalutuskäik möödus teineteisest distantsi hoides, kumbki ei julgenud läheneda, kuid mulle jäi soov temaga veel proovida. Nii ma hakkasingi käima nädalavahetuseti varjupaigas. Bima oli alati üks nende mitmete koerte hulgast kellega jalutasin. Meist said Bimaga n-ö sõbrannad, kes naudivad üksteise seltskonda ja ei ütle kunagi ära ühest pikast jalutuskäigust. Nädalavahetuse lähenedes tuleb tihti naeratuse suule, sest koheselt tuleb silme ette pisike rõõmurull, kellega peatselt varjupaigas kohtun. Minu eesmärgiks on leida Bimale kodu, kus tema eest hästi hoolitsetakse ning kus ta saab olla õnnelik!
16.mai 2013 sõitis Bima uude koju. :) Eesmärk täidetud!